Käru ja hinnapakkumised

Täna sain kätte jalgratta järelkäru! Maksis siis kokku 850 kr + rattad 600, kokku 1450 krooni. Vaja nüüd lisada veel peitsitud-lakitud alusplaat põhjaks ja siis võib käru "liinile" asuda. Homme teen vast mõne pildi ka.

Akende hinnaküsimine on kulgenud küllalt edukalt. Saatsin päringu viide firmasse, kus kirjeldasin tingimusi (et kõik ruudud peaks avanema, sooviks pakkumist nii puit-alumiinium- kui plastakende kohta jne), saatsin lisaks fotod koos mõõtudega. Tulemus:

• üks firma saatis puit-alumiiniumakende pakkumise (OK, mind see rohkem huvitabki),
• üks firma saatis plastakende pakkumise, minu küsimusele puit-alumiiniumakende kohta pole veel reageerinud,
• üks firma arvas, et ma võiks küsida mujalt plastakende pakkumise, et äkki on tühi töö saata puit-alumiiniumakende pakkumist (saatsin siis vastuse, et ei ole tühi töö, ma rohkem huvitungi sellest viimasest),
• kaks firmat pole vastanud.

No ja samade tingimuste korral on mul siis

• pakkumine plastakendele 11192.78+paigaldus koos aknalaudadega 5065.-
  
• pakkumine puit-alumiiniumakendele 30292.15 koos paigalduse, aga ilma aknalaudadeta
  
• pakkumine puit-alumiiniumakendele 46197.60 koos paigalduse, aga ilma aknalaudadeta (kõik hinnad käibemaksuga)
  

Homme vastavad ehk mittevastanud firmad ka.

Veepuhastuse kohta tuli ka pakkumine, aga seda pean veel uurima. Minu toorveele pakutakse rauaeemaldusseadmeid AR12G (16900.-) või AR13G (18200.-) ning rauaeemaldus-veepehmendusseadmeid PA10VF (12500.-) või PA16VF (13900.-), siin kõik hinnad käibemaksuta. Lisaks pakutakse veel pöördosmoosiseadet FR05MP (6197.-), mis on küllalt madala tootlikkusega ja mida ma ilmselt ei taha.

vee analüüsi tulemused

Nii, nüüd on selgunud vee analüüsi tulemused.

Mikrobioloogia (coli-laadsed ja Escherichia coli) on 0.

ph on 7,0, piirnorm 6,5-9,5
ammoonium 0,9 mg/l, piirnorm 0,5 mg/l (seega rikub normi)
elektrijuhtivus 708 mikrosiimensit/cm, norm 2500 uS/cm
raud 5660 ug/l, norm 200 ug/l (seega ületab normi peaaegu 30-kordselt!)
mangaan 42 ug/l, norm 50 ug/l
oksüdeeritavus 1,4 mg/l O2, norm 5 mg/l O2.

Järeldus: vaja rauaärastusseadet.

Vee värgid

Veesüsteemi korteris tuleb kõvasti sättida.

Esimene tegevus on veemõõtja paigaldus, kuna majas on tsentraalne veemõõtja ja ühistu tahab teada, palju iga korter vett kulutab. Kuna ülehomme saan elektri, siis on võimalik paigaldusega hakata tegelema. Veemõõtja on olemas (195 kr, oli mingi soodukas Bauhofis), samuti 3/4" kuulkraan (10% soodukaga saadud hind 62.10) ning kaks messingist 3/4" muhvi (samuti 10% soodukaga 31.50 tk).

Edasi läheb keerukamaks. Toorvesi on joomiseks kõlbmatu, sisaldab palju rauda ning naabril on filtrid tihti kinni musta õlise seguga. Veeproovid said täna viidud Tervisekaitseinspektsiooni. Analüüsitakse järgmist omaduste paketti (hinnad ilma käibemaksuta):

1. Mikrobioloogia:
   
   • coli-laadsed 100
   • E.coli 112,5
   • enterokokid 91,67
2. Keemia:
   
   • elektrijuhtivus 41,67
   • pH 41,67
   • raud 133,33
   • mangaan 283,33
   • oksüdeeritavus 91,67
   • ammoonium 95,83

Praegu vaatan, et võib-olla olen tünni saanud: Tartu Veevärgis on kõik need analüüsid 25% võrra odavamad. Aga samas seal on võib-olla vaja proovivõtja kohale kutsuda ja see maksaks selle vahe tasa, praegu sain eelnevalt laborist pudelikesed ning võisin need ise täita. Nii et ei tea.

Kui analüüsi vastused teada saab, on järgmine samm uurida OÜ-st Miridon, millist lahendust nad pakuvad. Tõenäoliselt on vaja rauaärastusseadet, aga ma ei tea, kas see mahub mul köögikappi ära. Oleks ka võimalus panna see keldrisse, aga siis ta on kogu püstakul (st. ka alumisel korteril) ja ma ei tea, kas alumised naabrid on sellega nõus. Pöördosmoosiseadmed, mis on pisikesed ja toodavad puhast joogivett, ei ole rahuldavad, kuna nende võimsus on nii väike, et pesemiseks ikka ei jätkuks. Ja pole ju palju tahetud: ilma rauaplekkideta valge pesu...

Kui ka vee korda saab, tuleb paigaldada boiler ning ehitada veidike ümber veetorustik, koos vajalike segistite, kraanikausi ja WC-loputuskasti ostmisega. Praegu on köögis kraan (ainult külm vesi), vanni läheb voolik ning vanni ääre kohalt läheb WC-sse loputuskasti veetoru (kusjuures loputuskasti mehhanism on läbi roostetanud ja riknenud). Vannituppa tuleb rajada lisaks kraanikauss ning vedada vajalik torustik sooja ja külma vee jaoks kööki, vannitoa kraanikaussi ja vanni. Selleks on ka vaja vannitoa uks tõsta ringi, et ta hakkaks avanema väljapoole.

Boileri ostmine on omaette kunsttükk. Tundub, et ma saan ta paigutada

• püsti (mis olevat säästlikum)
• tarbijatele võimalikult lähedale (mis on muidugi ka säästlik).

Tundub, et optimaalne oleks 100 liitrine boiler, sest vannis võiks ka käia. Oleks vaja, et ta oleks ACI (Anti Corrosion Integrated), see tähendab siis kaetud küttekehaga, sest katlakivi on tõenäoliselt ka probleemiks. Oleks ka vaja, et tal oleks taimer, sest perspektiivis võiks öist elektrit kasutada. Ja kõige lõpuks: ma pean kuidagi saama hetkvõimsuse kontrolli alla, sest maja kogu peakaitse (jaguneb 8 korteri peale) on praegu ainult 40 amprit. Seega vaja igatepidi säästlikku boilerit.

Edasi tuleks vannitoa kõrvale koridori paigutada pesumasin. Jälle hetkvõimsuse osas peab olema ettevaatlik. Õnneks pesumasin ei raiska väga palju: maksimaalne võimsus on A energiaklassi masinatel 1 kW ringis. Kui osta ka pesukuivati, peab seda hoolikalt valima, tüüpilised seadmed on C klassist, võtavad paar-kolm kW. Sellist võimsust pole mul talle praegu anda. On vist turul ka A klassi kuivateid, aga seda valdkonda peab veel uurima. Igatahes on ka õues olemas pesunöörid ning vanni kohale saab ka resti aretada.

Muruniiduk

Täna ostsin muruniiduki. Muruniidukeid on nelja tüüpi:

• bensiinimootoriga niidukid,
• valgustusvõrgust töötavad (juhtmega) niidukid,
• akumuruniidukid,
• käsiniidukid.

Bensiinimootorit ei taha, sest siis peab hakkama bensiini ja õli tirima. Võrgupingega juhet ka ei taha, äkki sõidan juhtmesse sisse. Uurisin siis, kuidas on lood akuniidukitega. Polegi väga hull. Kui Eesti ei oleks nii arengumaa ja siin oleks normaalne netikaubandus (nagu Suurbritannias, Prantsusmaal või muudes riikides, kuhu kasvõi Amazon toob ka suuremat tehnikat), võiks saada isegi kolme-nelja tuhande krooniga. Praegu pidin leppima 6259 krooni maksnud akuniidukiga Bosch Rotak Li 34. See on mõeldud 150-300 ruutmeetrise murupinna jaoks, lõiketera läbimõõt on 34 cm, niitmiskõrgus 20 kuni 70 mm, olemas on ka murukamm (et saaks kuskilt servadest niita). Alalisvoolumootori võimsus on 1300 W. Niiduki mass on 12,8 kg ja teda tuleb ise lükata. Lõiketeraks on märgitud "sirp-lõiketera". Igatahes on ta metallist ja praegu terav. Uusi terasid ja muid juppe saab küll e-Bayst lihtsasti ja odavasti osta.

Kui tagantjärele vaadata, siis tegelikult maksin asja eest vähem. Bauhofis (Lõunakeskuse juures) on nimelt selline süsteem, et kliendikaardi tegemise päeval on kõik kaubad 10% odavamad, sealjuures kliendikaart ise maksab 50 krooni. Saigi siis see tehtud: üldiselt sujus kõik libedalt. Välja arvatud see, et infopunktis nõudis töötaja minult kontakttelefoni (eelnevalt olin sinna lahtrisse tõmmanud kriipsu). No ma tõesti helistan taksofonidest ja Skype pealt ning mul ei ole telefoni, ja meiliaadress oli märgitud. Aga muidu oleks jäänud kaup katki, andsin talle siis ühe teaduskonna ruumes asuva telefoni numbri. Eks ta ole. Ja selle kaardi abil siis oli niiduki hind 5633.10 krooni pluss kaart 50 krooni.

Ma loen nüüd veel aku pealt tehnilisi andmeid ette: pinge on 36 volti, mahutavus 2,6 ampertundi, seega kokku 93,6 vatt-tundi. Made in Poland ja asjal näib olevat kolm klemmi, millest keskmise tähendus peaks olema termokontroll, aga vasak ja parem on vastavalt miinus ja pluss. Nii et põhimõtteliselt saab võib-olla ka muid akusid kunagi kasutada, kui sellega peaks mingi probleem tekkima. Laadija on valmistatud Hiinas ja võimsuseks on märgitud 180 W. Aku kohta käivad veel mingid numbrid (tootekoodid, seerianumbrid?) 2 807 336 107, 10IMR18/65-2. Laadija kohta aga ainult 2 607 225 009. Täislaadimine peaks toimuma 1 tunniga. Nojah, üks laadimine maksab siis veidi üle 10 sendi...

Homme saab niitmist katsetada, täna piirdun laadimisega.

Korteri ostmine

Kinnisvaravõhikuna olen siiski aru saanud, et eelneval neljal aastal oli müüjate turg ning sellest aastast alates on ostjate turg. Igatahes korterite pakkumishindu hakkasin süstemaatilisemalt jälgima alates 2008. aasta lõpust. Pärast korterite vaatamaskäimist jäi sõelale üks Vasulas asuv korter (kuulutuse hind 295000 krooni) ja Uhtil asuv korter (kuulutuse hind 350000 krooni). Vasula korteril oli minu jaoks teatavad eelised: vannitoas oli vann ning aiamaa oli küllaltki suur. Uhtis asus vann köögis ja vannitoa jaoks rohkem ruumi polnud. Seevastu Uhti korteril olid aknad vahetatud ja suuremat remonti poleks vaja, Vasula oma nägi selles mõttes jubedam välja.

Nojah. Otsustasin siiski Vasula korteriga edasi tegeleda. Korra sai seda vaadatud koos maakleriga. Et temaga oli varasemast ajast ühel tuttaval teatav kogemus ning ta oli unustanud üldse kohale tulla (mina ootasin Vasulas), võtsin ühendust ka omanikega. Selgus, et maakler oli suhelnud ainult ühe omaniku pojaga, omanike endiga polnud ta kordagi suhelnud, ammugi mitte mingit esindamislepingut sõlminud. Omanikud ei teadnudki, mis hinnaga on korter müügis ning milline on maakleritasu suurus. Nojah, igatahes omanikepoolne soov oli saada 200000 ning minu soov oli mitte üle selle neile maksta. Seega olime jõudnud kompromissile.

Omanikega koos otsustasime maaklerile maksta 5000 krooni. Kui maakler sellest kuulda sai, oli ta päris pahane, temal olevat omanikega kokkulepe, et ta peab saama 15000 ja ta on nõus vähendama seda 10000-ni, aga mitte vähemaks, et ainult nii saab tagada tehingu turvalise lõpetamise. Notariaeg oli juba kinni pandud. Ma läksin päris närvi selle asjaga, ei tea ju kõike seda juriidikat. Õnneks oli paar selles vallas kogenud tuttavat, kes mu maha rahustasid ning soovitasid minna notari juurde konsultatsioonile. Notari käest sain teada olulise fakti: üle 500 kroonised võlanõuded peavad olema kirjalikul alusel. Sellest teatasin ka omanikele ja maakleritele. Kokku kandsin siis notari deposiitkontole 205000 krooni, millest 200000 läks omanikele ja 5000 maaklerile. Pärast selgus, et kui võtta protsentuaalselt tehinguhinnast, oli maakler veel hästi saanud, et kui võtta Tallinna tehingute järgi, siis võinuks soovi korral maaklerile ka ainult 2000 krooni maksta.

Nojah. Igatahes on see ostmisprotseduur nüüd läbi. Riigilõiv oli 280 krooni ja notaritasu 1582 krooni. Ka elektrilepingu sõlmimine sujus tõrgeteta, kuigi sisselülitamine toimub alles algava nädala lõpus.

Siia lõppu sobib nüüd hästi korteri plaan. See on küll tehtud mõõdulindi abiga ja sellisena ebatäpne, aga esialgseteks mõtisklusteks piisab.

Korteri valimisest

Kui transpordiküsimusi saab lahendada ise vaikselt nokitsedes, siis korteri ostmine on juba keerulisem. Osta tuleb kogu kupatus korraga ning vaja on suhelda maakleritega, omanikega jm. asjast huvitatud isikutega. Ja mängus on suured rahad.

Aga kõige tähtsam on teada, mida sa tahad. Pärast mõnede korterite ülevaatamist õnnestus formuleerida vastavad tingimused.

1. Peaks olema ligipääsetav jalgrattaga, aga asuma Tartust väljas.
2. Peaks asuma kivimajas.
3. Peaks olema kahetoaline (piisab pinnast ca 40 m2).
4. Peaks olema liitumine tsentraalse vee ja kanalisatsiooniga.
5. Võiks olla ahiküte, sest selle korral saab paigaldada soojuspumba ja
   osaliselt kütta soojuspumba abil (keskkütte korral see kuumakset ei
   vähendaks).
6. Võiks olla mitte esimene korrus.
7. Peaks olema aiamaa ja soovitavalt ka kelder.
8. Võiks olema võimalus hoida jalgratast selliselt, et treppi ei ole vaja
   kasutada (puukuur on OK, kelder aga halb) ning et seal saaks jalgratast laadida.
9. Võiks olla ka mingisugune ühistranspordivõimalus.
10. Võiks olla eraldi köök, kus on olemas aken (et ei oleks tarvis
    sundventilatsiooni pliidi kohale).
11. Reaalne tehinguhind ei tohiks ületada ca 350000 kr.
    

Siin kuluvad nüüd ära mõned kommentaarid.

Punkt 1 on absoluutne ja jätab alles ainult Kõrveküla-Vasula ning Ülenurme-(Tõrvandi)-Reola-Uhti suundadel asuvad korterid. Ma võin küll paar korda suvel sõita mööda tiheda liiklusega maanteed, mille äär pole jalgratturitele mõeldud. Aga iga päev ma sellist teed mööda ei sõida. Seega siin tänusõnad Tartu ja Ülenurme valdadele ning Maanteeametile. Märja, Haage, Tähtvere, Külitse, Ilmatsalu ja paljud muud kohad on ka kindlasti meeldivad, aga päris enesetapja ma ei ole.
Kõrvekülla läheb eraldi kergliiklustee, Vasula on selles nimekirjas seetõttu, et Kõrveküla-Vasula tee on hõreda liiklusega (paljud sõidavad Vasulasse ringiga läbi Kärkna teeristi). Lõuna suunal valmib kohe kergliiklustee Ülenurme keskuseni, edasi läbi Reola kuni Uhtini on ka võimalik leida hõreda liiklusega teid, kuhu autod eriti ei kipu.

Punkt 2 on siin seetõttu, et mulle ei meeldi vamm ega tuleoht.

Punkt 6 vähendab ehk varguseohtu läbi akende. Õigupoolest on kütmise seisukohast lisaks oluline, et korteril oleks võimalikult vähe välisseina (st. et ei oleks otsapealne korter).

Punkt 7 on üsna selge: miks siis minna maale elama, kui aiamaad ei ole? Ainult roheluse pärast? Aga ometi oli kortereid, millel aiamaad polnud, kuigi muu oli kõik väga kena.

Punkt 10 ei ole sugugi elementaarne. Kahes vaadatud korteris oli köök kuidagi sopistatud pimeda toanurga moodi ning kasutati ainult sundventilatsiooni. Hiljem lugesin kinnisvarafoorumitest, et keegi oli otsinud tuttuut korterit, kus oleks eraldi köök. Ja ta oli olnud täitsa hädas! Viimase kümne aasta jooksul tehtud uusarendused on kõik "avatud köögiga". Näed siis, mida mood inimestega teeb.

Punkt 11 on seotud sellega, et laenu ma võtta ei kavatse. Muidugi selline tehinguhind võiks kõne alla tulla, kui täiendavad investeeringud ei ole vajalikud; see pole igal pool sedasi.

Vaadatud korteritest vastas täiel määral kõigile tingimustele ainult kaks. Praeguseks hetkeks olen siis neist ühe, Vasulas asuva kahetoalise ahiküttega korteri õnnelik omanik. Aga ostmisprotseduuri kohta tuleks teha eraldi postitus.

Transport

Igapäevane transport kusagile 10 km kaugusele ja tagasi pole naljaasi. Jalgsi sellist maad ära ei käi. Ühistranspordile maapiirkondades ka loota ei saa: kui tööajaks jõuabki ilusti linna ja tagasi, siis mingit lahendust on vaja ka õhtusteks väljaskäimisteks. Juhiload on küll olemas, seega auto saaks ju muretseda. Aga iga kuu käia selle ülalpidamisele paar tonni välja, lisaks sõltuvus tanklatest ja remonditöökodadest (vähegi tänapäevase auto juures ise midagi teha on suht võimatu ju) ei tundu ka meeldiv. Pealegi ei ole minu tagumik nii väärtuslik, et selle vedamiseks peaks lisaks sadu kilogramme rauda kaasas lohisema.

2006. aasta kevadel sai Tartus jalgsi kõndimisest ja linnaliinibussidest (mille graafikud aina kehvemaks muutusid) kõrini. Ostsin jalgratta. Et olin harjunud sõitma ühekäigulistel jalgpiduritega jalgratastel, siis otsisingi sellist. Valik oli küllalt vähene, praeguseks ajaks on asi veidi paranenud, aga otsustasin pruugitud jalgratta kasuks kauplusest "Rattur" (Side tn). Ratas maksis 600 krooni, mark on "Aist", tõenäoliselt ta on Valgevene päritolu. Praegu tagasi mõeldes on juppidele kulunud juba paar tuhat krooni, seega asi on ligikaudu sama, kui oleks ostnud uue ühekäigulise jalgratta. Nimelt, riknemise tõttu on vahetatud juba järgmised detailid.

• Tagajooks kaks korda. Algne jooks läks katki paari kuuga, järgmine oli Made in Taiwan, praegune on Velosteel, Tšehhi päritolu jooks. Mõlemad jooksud sain avaturul asuvast Katini rattapoest. Tundub, et ühekäiguliste ratastega tegelevad rohkem Laulupeo pst. asuv rattapood, Katini rattapood ja Side tn. rattapood. Nii-öelda "mainstream" poed tegelevad "vingema" kraamiga.
• Keskjooks. Nüüd aktsepteerivad vändad "lääne" päritolu pedaale ning on ainult üks kiil -- häda oli selles, et vändad või kiilud või jooksu telg olid nii läbi (ja uued kiilud ei aidanud, õigemini lagunesid kohe ära mingil põhjusel), et sai "venemoodi" kiiludest kõrini. Sellist "vene" ratta kaussidesse sobivat "lääne" keskjooksu sai tol hetkel osta ainult Side tn. rattapoest.
  
• Juhtraua post. See riknes õnnelikult: olin foori taga, hakkasin sõitma ja äkki pole enam juhtraud jalgrattaga ühenduses. Vedas, et suurt kiirust ei olnud.
• Tagumine hammasratas. See lihtsalt "kulus" ära: ühel hetkel oli enamik hammastest kadunud ning kett jooksis iga natukese aja tagant maha.
• Käsipiduri hoob ja tross.

Jalgrattale on ette lisatud korv. Pärast aastast katsetust peenikesest võrgust korviga (praegu on see rõdul lillekasti eest) olen jäänud nõukaaegse ostukorvi juurde. Sellele on ainult lisaks keevitatud kinnitusplaat, sest traatidest kinnitades murduvad traadid raami küljest lahti.

Plusspoolele võib kanda selle, et taolise remondi käigus saab jalgratta hingeelust praktiliselt kõik teada. Isegi tagarummu lahtivõtmine ja kokkupanek ei ole enam raketiteadus.

Aga kui nüüd lähemalt mõtiskleda, siis kondiauruga iga päev 25 ja enam kilomeetrit vändata pole ka hea mõte. Mõni päev olen ehk väsinud, mõni päev haige või on tugev vastutuul. 2008. aasta kevadel hakkasin uurima, kas oleks võimalik jalgratast elektrifitseerida. Selgus, et selles valdkonnas on põlve otsas leiutamise aeg möödas! Pärast küllalt põhjalikke uuringuid valisin mootori ja kontrolleri osas kõikjal kvaliteetseimaks kiidetud toote: saksa firma Heinzmann rummumootori. Sakslaste käest ostmine käis vanamoodsal viisil: tellimus tigupostiga neile, ootamine, telefoni teel virisemine, et kaua võib ja lõpuks maksmine toimus pangaülekande teel.

Panen siia põhiliselt enda jaoks kirja, kui palju asi maksis:
1 x motor 870-00-751-4906 (24 V, max võimsus 250W, max vool 33A) 341,- Euro
1 x control unit for motor 4906 / E-Bike 215,- Euro
1 x cable controler-motor 1950 mm 19,- Euro
1 x twist grip 1800 mm 59,- Euro
50 x spokes (each 0,70 Euro) for 28" 35 Euro
[võtsin 50 tk kodaraid, et oleks kindlam, kui montaazil mõne nipli nässu keeran vms, vaja tegelikult 36 tk, kusjuures vasakpoolsed ja parempoolsed on eri pikkusega]
1 x Freight International M 19,90 Euro
See on kokku 688.90 eurot ehk veidi alla 11000 krooni.
Lisaks veel:
pangaülekande tasu 350 krooni (välismakse).

Akusid ma neilt osta ei soovinud. Need olid ülikallid (pakuti 7 Ah ja 13 Ah, hind oli midagi 600 euro kanti vist) ja väikese mahutavusega. Lootsin, et ostan Eestist pliiakud ja ei hooli mõnel määral suuremast massist. Nii ma tegingi: ostsin Renovaarist kaks 12 V 22 Ah akut (1000 kr tükk) ning vastava laadija (see ka ligi 1000). Ehitasin ise vineerist kastid ja kinnitasin nad plaatide ja poltide abil pakiraami külge. Tulemus nägi välja selline.
Hiljem peitsisin kastid ära (TREF juurest Realiseerimiskeskusest saab Rootsi peitsi 15 kr purk) ja mulle õmmeldi kastide jaoks mugavad kotid (vihma kaitseks). Samuti muretsesin tugevama toejala. Elektriskeem oli selline, et tarbimine toimus jadamisi (siis saab kokku vajaliku 24 V) ning laadimiseks lülitasin akud paralleeli. Selline süsteem sõitis suvel-sügisel ühe laadimisega veidi üle 30 kilomeetri. Sealjuures kui hakkas tühjaks saama, oli see sõidukiiruses tunda: jalgratas muutus aina unisemaks ja unisemaks.
Paraku selline hea elu ei kestnud aastatki. Talvekülmadega ilmnesid pliiaku juures tavalised nähtused: mahutavus vähenes kordades, tühja akut ei julgenud ma kauaks välja jätta (kuna teadsin, et tühja aku külmumistemperatuur on 0 kraadi ringis) ning kui külmad taandusid, siis esialgne mahutavus ei taastunud. Pliiakude laadimistsüklite arv on nimelt paarisaja ringis ja ressurss oli lihtsalt ammendunud. Võib-olla kahjustas akusid lisaks veel see paralleelis laadimine.

Praeguseks olen saanud Hiinast e-bay kaudu LiFePO4 akud (2 tk, 24 V 20 Ah, ühe aku hind 3750 krooni koos kohaletoimetamisega). Laadija oli kaasas; kuigi see kuumeneb kiiresti üle ja teda peab mingi täiendava ventilaatoriga jahutama, sõidab see komplekt nüüd kummagi akuga veidi üle 30 km. Olen teinud väikese lüliti: kui üks aku saab tühjaks, lülitan teise aku peale ja sõidan edasi. Kastid keevitas üks tuttav mees terasest, hinnaks tuli 400 krooni. Võib-olla olnuks alumiinium parem, samas ta on pehme ja kes teab, kas olekski kergem saanud, kuna sel juhul pidanuks tegema paksemast plekist. Terasplekk on vähemalt kindel. No ja talv pole veel käes, aga nominaalide järgi peaks need akud nüüd normaalselt töötama kuni miinus 40 kraadi juures ning laadimistsüklite arv on 2000. Pliiakudest on LiFePO4 tehnoloogia kaks korda kergem. Nagu ma olen asjast aru saanud, on LiFePO4 laiatarbe akude tipp. Muidugi, nüüd käib töö läbi akupaki juhtsüsteemi: kui aku saab tühjaks, lülitab juhtsüsteem pinge maha, aga tühjakssaamisest mingit eelnevat märki ei ole.

Kokku maksab siis ilma otsinguteta selline süsteem veidi alla 20 000 krooni pluss nokitsemistöö. (Kui osta mootor+kontroller Hiinast, saab siin säästa, aga hiljem see sääst võib hoopis kallimaks kujuneda: minul pole aasta jooksul Heinzmanni tehnikale veel ühtki pretensiooni.) Võib küsida, et pruugitud autosid saab odavamalt, isegi kui remonti teha. Jah, aga sellistesse akudesse mahub kokku 1 kWh. Selle hind on paar krooni. Autot, mootorratast ega muud vedavat vahendit, mille bensiinikulu oleks paar krooni (ehk 150 ml) 65 km kohta, pole veel olemas.

Selgitamata on veel, kuidas talvel jalgrattaga sõita. Selleks peab olema soe riietus (sh. kiivri alla soe müts) ning naelkummid. Kindlasti peavad olema naelkummid vedaval ja pidurdaval rattal (minul siis nii ees kui taga). Lisaks peab naelkumm olema ees seetõttu, et pööramisel mitte ninuli lennata. (Sellel kaalutlusel võiks olla ees koguni neljarealine kumm.) Üks naelkumm maksab kusagil 500-700 krooni. Jääl naelkummidega sõitmine on ohutum kui jalgsi kõndimine. Paksus lumes on muidugi raske; mootor siiski veidi kergendab asja. Aga paksus lumes on iga vahendiga raske.

Kokku on jalgratas praeguseks kusagil 20 kg raskem kui tavaline. Trepist tirimine on seega vastunäidustatud. Aga peaasi, et sõidab!

Praeguseks hetkeks on veel lahendamata küsimus, kuidas transportida mingeid suuremaid esemeid. Mul on juba tellitud (selleltsamalt rauatöömehelt, kes tegi akude kastid) vastav järelkäru, mille platvormi suurus on 60 korda 100 sentimeetrit ja rattad jäävad platvormi alla. (Seni netis ja poodides nähtud kärudel on rattad platvormi kõrval ning kärudel suured ported, mis seab otsekohe piirangud veetavate asjade mõõtmetele. Mina nii ei taha.) Alla lähevad rull-laagritel kärurattad (34 cm, kandevõime 315 kg). Eks näis, kuidas see mehhanism tööle hakkab.

Sissejuhatuseks

Mõte kolida elama linnast 10-15 km raadiusse tuli mul juba mitu head aastat tagasi. Siin blogis püüan kajastada oma edasiminekuid ja tagasilööke selles osas. Kuna mitmed sündmused tuleb kajastada tagantjärele, kipuvad esimesed postitused olema päris pikad.